Olen praegu eilsest laadapäevast veel häid muljeid täis, oli see ju ikkagi esimene pärislaat osalemise mõttes. Tegelikult oli see kolmas koht, kus müümas olin. Esimene, kuhu kutsuti, oli esoteerikapäev, kus olin nagu kirev tulnukas aafrika musta soola, väekaartide jm taolise müstilise seas. Kõrvatahapanekuid ostjate mõjutamiseks tuli sealt aga kuhjaga, isegi liiast ja peadvangutamapanevaid selles mõttes, kui mõjutatavad inimesed ikka olla võivad, eriti, kui müüjad oma pereliikmeid-lapsi reklaamiks kasutasid. Teine laat oli Pärnumaa raamatukoguhoidjate oma, kus põhimõtteliselt ise müüsime- ise ostsime, lehejutu peale tuli õnneks ka linnarahvast uudistama. Mäletan, et kõvasti sai kõigiga juttu aetud, tuttavate ja võõrastega, inimesed tahavad suhelda ja käsitööjutt jutt läks sageli üle hoopis uudistaja enda elu ja probleemide kuulamisele. Seal laadal läks mul üle ootuste väga hästi, osteti ära kõik Pärnumaa seelikutriibu värvides fimopärlitega kaelakeed. Pilku tõmbasid ja kaubaks läksid ka kunagi ammu tehtud liiva-lillekaardid, mida eelmisel õhtul täiendasin veel pitsiribadega. Ühe-eurostena olid need jõukohased osta, aga tegelikult oleks pidanud hind vist olema nii kaks-kolm, kui arvestada kokku liivapeotäite toomised kaugemalt (sädelevpruun nt Tori põrgust, helehall Saksamaalt bensujaama kõrvalt ehituselt, helepruun Pärnu Keskuse ehituse lähedalt liivahunnikust jne jne), samuti ostetud lilled, kahepoolsed teibid, pitsid, ka meisterdamine, selleks kulunud aeg, elektrivalgustus ....... Aga mis me sellest enam- käsitööasju ei saagi rahasse panna, nagunii müüakse peaegu alati alahinnas. Põlveotsas nikerdaja on õnnelik, kui tema asjad teistele ka meeldivad.
Aga eilsest edasi- info sain Facebooki-sõbralt Taavilt, kellel väga suur laadakogemus. Natuke vingusin ühes FB grupis, et kardan minna ja ega ju ei osteta ja ei tea, kuidas on korraldus jms, sest mõtete välja kirjutades on kergem, kui enda sees marineerida ja paisuda lastes. Sain grupist toetust ja siis tuli pauhti otsus minna, et kunagi pean ju kusagilt pihta hakkama. Helistasin korraldajale, ütlesingi ausalt, et seni olen meisterdanud vaid endale ja tuttavatele-sõpradele, palusin kohapealt lauda-tooli (omal ju veel autossemahtuvaid pole), kirjutasin üles (hiljem uurisin neist) teejuhatuse, rahunesin maha ja minek oligi kindel.
Laadapäeva hommikul sõites olin natuke ärevil- tee pikk ja tundmatu, kartsin õigeid teeotsi maha magada, hilineda, pabistasin, kes naabriteks satuvad, kas saan võõrastega suheldud jms. Kohale jõudsin, korraldaja ja oma lauakese leidsin, naabrid olid toredad, Taavi aitas raskema kasti autost ära (ja pärast tagasi) tassida, suurimad tänud talle! Märkasin kohe heas varjulises kohas vaipadega kauplevat kolleegi. Sättisin end paika, kõik oli ju kodus eelmisel õhtul läbi mõeldud ja ehted kinnitatud-valmis seatud. Need fotololevad kõrvakariputused tegid tuttavatele nalja, naerdi, et kas raamatukogu on nüüd ilma prügikastideta. No viin esmaspäeval tagasi, ärge norige! :DDD
Olin kaasa võtnud ka mõned endale tehtud kaelakeed ja kõrvarõngad, suured lemmikud, mida pidevalt kannan ja mida on kiidetud. Kõrgema jõu või mine-tea-mille tahtel ostetigi ära just needsamad. Kahju muidugi oli, aga samas paitas see magusalt ja pehmelt eneseuhkust. Taaviga ja ta emaga vestlemas käies ütlesin välja pähetulnud mõtte, et ju siis on tundega tehtud ehtel võim ja vägi sees, mida teised ka tunnetavad ja mis neid märkama-tahtma paneb.
Sain kahelt ostjalt kiita, et ehted olevat omanäolised ja mitte selline kokkusobimatu värviline kribu-krabu, mida igaltpoolt leiab. Sooviti jõudu edaspidiseks meisterdamiseks. Oi- te ei usu, kui hea oli selliseid sõnu kuulda!!!
Pakkusin kõigile välja kohapeal kõrvakate tegemise, kast pärlite ja toorikutega oli mul kaasas. Väikesed tüdrukud sobrasid pärlikastis suure huviga, üks neiu soovis kaks punast pärlit ja lubas endale ise kõrvakad teha.
Pakkusin kõigile välja kohapeal kõrvakate tegemise, kast pärlite ja toorikutega oli mul kaasas. Väikesed tüdrukud sobrasid pärlikastis suure huviga, üks neiu soovis kaks punast pärlit ja lubas endale ise kõrvakad teha.
Kogu aeg oli tegevust, peatujatega pikemad-lühemad teemad, mitu tuttavat tulid juttu ajama, parEndasin mitmeid kõrvakaid ja tegin uusi, jälgisin üle tee ja kõrval olevaid müüjaid, vaatasin-rõõmustasin, kuidas Taavi perel hästi läheb. Päike kõrvetas vasaku poole tiba tumedamaks ja mingi hetk oli tunne, et kohe saan päikesepiste. Tuli meelde korraldaja tark soovitus müts kaasa võtta, mille muidugi olin unustanud.
Panen siia foto, mis klassiõde Kersti oma halastamatu aparaadiga tegi. Ei suutnud see "mašššin" ei välimust õhemaks muuta ega näokortse varjata. ;( Suurel inimesel on alati halb end fotodelt näha. Peeglist möödumisel võib mitte sisse vaadata, üldse kasutada seda vaid klaasipuhastusvedeliku laialipühkimiseks. :D Pildistamisaparaadid aga on otsekohesed ja ausad. Kuna kõik teised mind sellisena just näevadki, katsun kulmu kortsutades siiski leppida. Süüdi oli palav ilm, mis juuksed kleepuvaks ja näo punetama ajas ning riided olid valesti valitud, eksole! ;)
Kogu päeva toimusid esinemised, mida oli vahva kuulata ja vaadata. Vahepeal kutsuti hindama võistlematoodud kooke, mida ka maitsmas käisin. Kuulsin, kuidas omavahel nr 6 kooki kiideti, mullegi maitses see enim, panin numbri sedelile. Koogivõistluse võitis tuttav "külaliigutaja" Nele, kelle kodutehtud jäätisega lubasinendale (lisaks naaberneidude koogile) maiustamist, sest bensuraha olin tagasi teeninud ja kümnekaga kah juba plussis.
Pidasin vastu kaheni, siis olin kuum, kui keedetud kartul ja et ka uudistajarahvast oli vähemaks jäänud, otsustasin end seekord kokku pakkida. Jätsin viisakalt hüvasti ja tänasin korraldajat, temalt sain kaela ka tänumedali. Peatusin korraks kolleegist vaibategija juures, kelle tehtust kohe kaks karvast kaltsuvaipa silma jäid. Üks nendest, kirju, kuid nö ühevärviline kõnetas mind rohkem, aga mõõtude järgi sobis jälle teine, triibuline. Ega ma ei saagi aru, kas sain kodukoridori telgedel või madalas rüiutehnikas tehtud pehme vaiba. Küsin üle, kui koolitusel trehvame. Ja sinna mu päevateenistus jäigi!
Kogu päeva kostis selja tagant tuttavat plaginat ja inimesed vaatasid kätt päikesevarjuks pannes ülespoole. Käisin seda "imet" pildistamas ka.
Tagasi sõites oli aega küll, veepuudus piinas, külastasin ühte külapoodi. Imetlesin teeäärseid kirikuid, seltsimaju, talusid jm hooneid, rõõmustasin tulevate ürituste reklaamide üle, kujutasin ette, kuidas sealpool elatakse, kuhu tööle käiakse, mida vabal ajal tehakse jms. Elu on igalpool, ka hajakülades ja padrikus.
No comments:
Post a Comment