Järgneb...

Küllap jõuan varsti siia ka ülejäänud asjadest fotosid panna, neid ju veel suur hulk. Sealhulgas ka juba kümmekond müügiks tehtud.

Homme lähen elu esimesele müügile. Eks näis, kuidas läheb ja kas üldse midagi ära ostetakse. No saaks koharahagi tagasi!

Lillad

Lillasid väga veel teinud pole. Algul hakanud midagi erilist silma ka, nüüd on valik laienenud, ju on tegijate arv kasvanud ja neid tuuakse "maale" juba rohkem.

See kee ja ka kõrvarõngad said kokku pandud lausa seitmest endisest laialilammutatud ehtest.

 Tegin endale, et oleks kaelakeega kokkusobiv, aga nuiati laadal väljapanekult ära. Üks naine rääkis, et tuttav kogu aeg eputab oma uute kõrvarõngastega ja kui ta need saaks, siis oleks tal ka millegagi vastu eputada. Lohutan end, et samu toorikuid ja pärleid on kodus mõned järel, saan taolised asemele teha. Natuke pabistan, et need tal katki ei läheks. Toorikud olid mõnest kinnituskohast tiba peenikesed. See poleks siis ju minu süü, aga tegija ikka vastutab.

 

Pruunid :)

Enne pärleid polnud pruun eriline lemmikvärv, aga pruun pidi paljuga kokku sobima, räägitakse.

 Olen endale ja ka müügiks nii mitmedki pruunid ehted teinud. 
(Lisatud 30.07.13:

Allolev kee läks Varbla laadal kaubaks. Võtsin lihtsalt kaasa, et oleks laual valikut rohkem. Nüüd on nii hirmus kahju, ise ilma pruunita! Neid keerupärleid pole kusagilt enam müügil leidnud, need mu ühed lemmikutest.)

 Kõigepealt tuli pruun käekott ja siis sall, siis ehted... Selle peale ütles tuttav kuldpruuni tõe- umbes  et kui sul pole raha, et uusi riieid osta, siis aitavad üldmuljele kaasa aksessuaarid.

Selle lillekestega kee tehnika selgeks samise üle olen väga õnnelik. Endale väga meeldib. Tõsi,  kipub tihti juustesse kinni jääma, aga tühja sellest!

Siia sai nüüd kollast ja lillat pruunile lisaks pandud, tulemus silma ei riiva.

Kallid on need ilupärlid, nt üks selline pruuni-valgekirju maksab peaaegu ühe raha! Kees on neid, 3, see kergitab ka hinda, kui kõik muud judinad ka juurde arvata.

 Mingist lastekarbist leidsin kaks pruuni käbi. Sukanõelaga augud läbi ja jälle uued kõrvakad olemas!

 
 Need said tehtud pärliringis ja olid esimene tutvumine jõhviga. Alles nad jah on, aga plaan on keerulisemaks  või siis täitsa ümber teha.

 No need tegin müügiks. Ja nagu ikka, loodan, et ei ostetud näituselt ära, sest meeldivad endale väga just eritahuliste pärlite poolest. Värv on ka soe!

 Endale tehtud. Sobivad mitme kee juurde, sest on läbipaistvad.

 Pruunid need viimasedki, mis siis, et pärlitud. Said valmis tehtud üsna kiiruga. Üleöö,  laintantsulaagris kandmiseks.

Punased

Möödunud aastal katsetasin igat karva punasega, kuna see oli momendil lemmikvärv.

Algul meeldisid heledamad, siis tumedamad, siis lillakamad punased... Mõni päev sai töölegi riided selga valitud vastvalminud ehete järgi.

Kirsipunane on siiani lemmik.

Need viimased on eriti rasked. Kui päev otsa tööl kõrvas on, siis 8 tunni pärast on kõrvalestad põlvedeni. :D

Need on müügiks tehtud ja ära müüdud.

Suured lemmikud, kannan tihti koos komlpektis oleva kaelakeega tööl.

Traati painutada mulle väga ei meeldi, pole vist nii kindel käsi. Nendega pusisin tükk aega ja murdsin mitu traati, enne kui kaartega rahule jäin.

Algus

Pärlipisiku sain külge paar aastat tagasi, kui laadal väljavalitud pärlitest endale kaks paari kõrvarõngaid lasin teha. Lips-lops pärl nõelast läbi, siuh-säuh natuke keeramist ja kinnivajutamist ... Valmis need olidki! 

Esimesed kahed kõrvarõngad vajutasin kinni esihammastega, kolmanda tegemise ajal käis ragin ja olin poolest hambast ilma. ;( Noh mõned pusisin küll veel, aga et õigeid tööriistu polnud, siis kadus ka ind. Kaelakeedega oli asi kergem- niiti mul kodus oli ja sõlme kaela taha peitu oskasin ka teha. Mõne keerulisemaga katsetasin ka, aga niidijupid riivasid ikka väga silma. Ei tulnud selle pealegi, et kõik "jäägid" saab pärlirea sisse ära peita. 

Siis tuli väike vahe. Kuni Urge Vabaajakeskuses toimunud Pärlitest ehete meisterdamise ringini. Aasta siis oli 2011... Natuke 2012-ndat ka... Ringi lõppedes tegin juhendajale ja osalistele ettepaneku oma tehtu raamatukokku näitusele panna. 

Ja nii see algaski... 
Uus ajastu.  
Minu jaoks. 
Lammutasin katki kõik kunagi ostetud kaelakeed. Ka oma lastega koos meisterdatud. 
Esimese asjana ostsin spetstangid. Siis juba ülejäänud jubinaid. 
Sain järjest targemaks. Nt et on olemas ka plii- ja niklivabad toorikud. Siiani ma just sellepärast plastmasstolakaid kanda ei saanudki, et kohe kippusid kõrvad tunda andma. See häda on paljudel. Praegu võin öelda, et kõik materjalid, mida kasutan, ei tekita allergiat. Omal järele proovitud! 

Pool aastat tegin ehtekomplekte ainult endale ja justnimelt komplekte, kuna pole ju mõeldavgi, et hõberõngakesed on kõrvas, aga kaelas uhkeldavad klaaspärlid. Esialgu tegin ka käevõrud juurde, kuid need hakkasid siiski tööl segama ja kippusid ka ära kaduma. Veel kaotasin ühekaupa mitmeid kõrvarõngaid. Küll salli, küll juuste, küll krae tõttu, kuhu neeed kipuvad kinni jääma ja siis sipsti minema kargama. Jälle sain vahepeal targemaks ja oskasin poest otsida kõrvarõngataguseid. 

Meeldib kasutada eri karva metallidest detaile, suur lemmik on must metallik, aga ka vask särab vanakollakalt ja pronks huvitavpunakalt. Läikiv hele hõbe mind eriti ei vaimusta ja kiiskavat võltskulda lausa vihkan. 

Sügisel avastasin, et üks Facebooki tuttav meisterdab muuhulgas ka rahvariide seelikute triibuvärvides fimopärleid. Kohe tellisin temalt portsu Pärnumaa omi ja viimatisel ansambliga esinemisel sain uhiuued vastvalminud kee ja kõrvakad "letti" lüüa. Meie esinemsiriietel on rahvuslikes motiivides lilltikandid ja sinna juurde olin samuti netist tellinud ja esinemistel kandnud rahvusliku tikandimustriga ehteid. Nüüd saan eputada omatehtutega. No peaaegu-  pärleid siiski pole ju ise kokku veeretanud, küll aga "kokkukeeranud". :DDD