Pärlipisiku sain külge paar aastat tagasi, kui laadal väljavalitud pärlitest endale kaks paari kõrvarõngaid lasin teha. Lips-lops pärl nõelast läbi, siuh-säuh natuke keeramist ja kinnivajutamist ... Valmis need olidki!
Esimesed kahed kõrvarõngad vajutasin kinni esihammastega, kolmanda tegemise ajal käis ragin ja olin poolest hambast ilma. ;( Noh mõned pusisin küll veel, aga et õigeid tööriistu polnud, siis kadus ka ind.
Kaelakeedega oli asi kergem- niiti mul kodus oli ja sõlme kaela taha peitu oskasin ka teha. Mõne keerulisemaga katsetasin ka, aga niidijupid riivasid ikka väga silma. Ei tulnud selle pealegi, et kõik "jäägid" saab pärlirea sisse ära peita.
Siis tuli väike vahe. Kuni Urge Vabaajakeskuses toimunud Pärlitest ehete meisterdamise ringini. Aasta siis oli 2011... Natuke 2012-ndat ka... Ringi lõppedes tegin juhendajale ja osalistele ettepaneku oma tehtu raamatukokku näitusele panna.
Ja nii see algaski...
Uus ajastu.
Minu jaoks.
Lammutasin katki kõik kunagi ostetud kaelakeed. Ka oma lastega koos meisterdatud.
Esimese asjana ostsin spetstangid. Siis juba ülejäänud jubinaid.
Sain järjest targemaks. Nt et on olemas ka plii- ja niklivabad toorikud. Siiani ma just sellepärast plastmasstolakaid kanda ei saanudki, et kohe kippusid kõrvad tunda andma. See häda on paljudel. Praegu võin öelda, et kõik materjalid, mida kasutan, ei tekita allergiat. Omal järele proovitud!
Pool aastat tegin ehtekomplekte ainult endale ja justnimelt komplekte, kuna pole ju mõeldavgi, et hõberõngakesed on kõrvas, aga kaelas uhkeldavad klaaspärlid.
Esialgu tegin ka käevõrud juurde, kuid need hakkasid siiski tööl segama ja kippusid ka ära kaduma. Veel kaotasin ühekaupa mitmeid kõrvarõngaid. Küll salli, küll juuste, küll krae tõttu, kuhu neeed kipuvad kinni jääma ja siis sipsti minema kargama. Jälle sain vahepeal targemaks ja oskasin poest otsida kõrvarõngataguseid.
Meeldib kasutada eri karva metallidest detaile, suur lemmik on must metallik, aga ka vask särab vanakollakalt ja pronks huvitavpunakalt. Läikiv hele hõbe mind eriti ei vaimusta ja kiiskavat võltskulda lausa vihkan.
Sügisel avastasin, et üks Facebooki tuttav meisterdab muuhulgas ka rahvariide seelikute triibuvärvides fimopärleid. Kohe tellisin temalt portsu Pärnumaa omi ja viimatisel ansambliga esinemisel sain uhiuued vastvalminud kee ja kõrvakad "letti" lüüa. Meie esinemsiriietel on rahvuslikes motiivides lilltikandid ja sinna juurde olin samuti netist tellinud ja esinemistel kandnud rahvusliku tikandimustriga ehteid. Nüüd saan eputada omatehtutega. No peaaegu- pärleid siiski pole ju ise kokku veeretanud, küll aga "kokkukeeranud". :DDD
Siis tuli väike vahe. Kuni Urge Vabaajakeskuses toimunud Pärlitest ehete meisterdamise ringini. Aasta siis oli 2011... Natuke 2012-ndat ka... Ringi lõppedes tegin juhendajale ja osalistele ettepaneku oma tehtu raamatukokku näitusele panna.
Ja nii see algaski...
Uus ajastu.
Minu jaoks.
Lammutasin katki kõik kunagi ostetud kaelakeed. Ka oma lastega koos meisterdatud.
Esimese asjana ostsin spetstangid. Siis juba ülejäänud jubinaid.
Sain järjest targemaks. Nt et on olemas ka plii- ja niklivabad toorikud. Siiani ma just sellepärast plastmasstolakaid kanda ei saanudki, et kohe kippusid kõrvad tunda andma. See häda on paljudel. Praegu võin öelda, et kõik materjalid, mida kasutan, ei tekita allergiat. Omal järele proovitud!
Meeldib kasutada eri karva metallidest detaile, suur lemmik on must metallik, aga ka vask särab vanakollakalt ja pronks huvitavpunakalt. Läikiv hele hõbe mind eriti ei vaimusta ja kiiskavat võltskulda lausa vihkan.
Sügisel avastasin, et üks Facebooki tuttav meisterdab muuhulgas ka rahvariide seelikute triibuvärvides fimopärleid. Kohe tellisin temalt portsu Pärnumaa omi ja viimatisel ansambliga esinemisel sain uhiuued vastvalminud kee ja kõrvakad "letti" lüüa. Meie esinemsiriietel on rahvuslikes motiivides lilltikandid ja sinna juurde olin samuti netist tellinud ja esinemistel kandnud rahvusliku tikandimustriga ehteid. Nüüd saan eputada omatehtutega. No peaaegu- pärleid siiski pole ju ise kokku veeretanud, küll aga "kokkukeeranud". :DDD
No comments:
Post a Comment